5.2. Tegeleb eneserefleksiooniga, hindab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset seisundit ning võtab kasutusele abinõud tasakaalu saavutamiseks ja säilitamiseks.
Füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tasakaalu hoidmine ei ole minu jaoks lihtsalt isiklik ülesanne, vaid teadlik osa minu professionaalsest vastutusest. Ma mõistan selgelt, et töö inimestega nõuab minult suurt vaimset ja emotsionaalset ressurssi. Just seetõttu pööran ma erilist tähelepanu oma seisundi teadvustamisele ja kasutan enese hoidmiseks tõenduspõhiseid ja toimivaid meetodeid.
Nende aastate jooksul, mil ma lahkusin oma põhitöökohalt, olen ma väga palju õppinud. Ja kõige tähtsam, mida ma endiselt õpin – on oskus suhtuda hoolivalt ja tähelepanelikult iseendasse ja oma seisundisse. Olen selgeks saanud ühe lihtsa, kuid ülimalt vajaliku tõe: kui ma tahan midagi anda, peab mul selleks olema ressurss! Ja see ei puuduta ainult koolitusi, vaid ka elu tervikuna. Kui ma ise ei ole tasakaalus, kui mu vaimne ja emotsionaalne seisund jätab soovida, siis kuidas ma saan loota, et minu õppijad tunnevad motivatsiooni või inspiratsiooni?
Seetõttu olen õppinud teadlikult hindama oma seisundit. Üks asi teeb mind iga kord rõõmsaks, kui ma sisenen koolitusruumi või viin läbi mõne hariva tegevuse – just selles protsessis ma leian enda jaoks ressursi ja inspiratsiooni. Mõnikord saan aru, et mul ei olnud aega ega võimalust täielikult taastuda, kuid tean kindlalt, et isegi sellisel juhul saan ma energiat just õpetamise protsessist. Sest see on minu koht. Sest see meeldib mulle väga.
Kuid olen samuti väga selgelt tähele pannud olulist hetke välisõppeprotsesside jooksul. Hoolimata sellest, et mulle meeldib väga õpetamise ja inimestega suhtlemise protsess, märkasin, et pärast õppereise saabusin tihti täiesti kurnatuna. Hakkasin analüüsima sellise “nädalase taastumise” põhjuseid. Ja sain aru, et võtsin enda peale liiga palju vastutust iga sammu, iga täiskasvanud õppija tegevuse eest. Soovides teha kõik hästi ja kõigile mugavalt, muutusin justkui “emaks” osalejatele. Ja reisi ajal ei saanud ma sellest aru – tundsin vaid rõõmu protsessist ja suurt vastutustunnet.
Pärast teist korraldatud õpirännet tundsin end taas jõuetuna ja mõistsin, et see ei olnud seotud keeruliste osalejate või konfliktidega grupis ega keeruliste lendudega. See oli seotud just minu enda vale suhtumisega. Analüüsisin teadlikult kõik hetked, kus ma tegutsesin “emana” ja muutsin oma käitumist ja mõtlemist. Tuletasin endale meelde oma väärtusi kui TÄISKASVANUTE KOOLITAJA. Mõistsin, et õppereisid ei ole osalejatele mingi oht, vaid hoopis suurepärane võimalus võtta rohkem vastutust oma elu eest, arendada iseseisvust, õppida grupis suhtlema ja abi küsima. Sain aru, et hoolitsedes nende eest liigselt, võtsin ma neilt just need arenguvõimalused, mille nimel need koolitused üldse loodud on.
Sain aru, et kõik on hästi siis, kui hakkasin õppereisidelt tagasi tulema ressursis ja ilma väsimustundeta. Nüüd on see minu jaoks oluline punkt igapäevases eneserefleksioonis. Küsin endalt: millises rollis ma hetkel tegutsen? Mis on minu tegevuse eesmärk? Mida ma pean oma rollis tegema selle eesmärgi saavutamiseks? Aitäh süsteemsele lähenemisele – nüüd toon end teadlikult alati tagasi oma rolli.