Täiskasvanute koolitajana on mul oluline arusaam, et täiskasvanud õppija väärtustamine, tema elukogemuse arvestamine ning teadmiste praktiline rakendatavus on eduka õppimise alus. Oma õpetamises lähtun alati andragoogika põhiprintsiipidest, mille kohaselt on õppija aktiivne osaleja, mitte passiivne kuulaja.
Siin on mõned näited, kuidas ma neid arusaamu oma praktikas rakendan:
Õppijate vajaduste väljaselgitamine. Iga kursuse alguses vestlen osalejatega nende ootustest, huvidest ja eesmärkidest. See aitab mul kohandada programmi nii, et igaüks leiaks midagi, mida saab koheselt oma igapäevaelus kasutada. Kui inimene mõistab, kuidas teadmine aitab tal lahendada konkreetset probleemi, suureneb tema kaasatus ja motivatsioon õppimisel märgatavalt.
Teadmiste süsteemne ülesehitus. Ma ülesehitan õppimise järk-järgult, toetudes varem käsitletud materjalile. See loob loogilise struktuuri, kus uus teadmine toetub juba omandatule ja õppija saab jälgida oma arengut. Selline lähenemine tugevdab usku, et õppimine on võimalik igas vanuses ja igasuguse algtasemega.
Õpieesmärkide ja motivatsiooni seostamine. Materjali ette valmistades mõtlen alati järgmistele olulistele punktidele: milliseid õpitulemusi tahan mina koolitajana saavutada, milliseid tulemusi ootab koolituse tellija (kui selline on), ja kuidas need tulemused vastavad õppijate tegelikele vajadustele. Minu jaoks on oluline mitte ainult teadmiste edastamine, vaid huvi äratamine, soov edasi õppida ja teema iseseisvalt uurida. Samuti pean tähtsaks õppija enda kogemuse väärtustamist – igaüks toob õppesse oma loo.