Fotode avaldamine on kooskõlastatud pildil olevate inimestega.
1.1 Selgitab välja, analüüsib ja üldistab õpperühma õpi- ja erivajadusi, lähtudes sihtgrupi arenguvajadustest ning juhindudes valdkonna arengust.
Selle aja jooksul, mil olen töötute koolitusi läbi viinud, olen mõistnud, et töötud on väga eriline ja haavatav sihtrühm.
Paljud osalejad saabuvad koolitusele psühholoogilise kurnatuse seisundis: keegi on just kaotanud töö ja on depressioonis, keegi pole pikka aega töötanud ja on kaotanud usu endasse, kellelgi on terviseprobleemid, mis piiravad nende aktiivsust. Nende inimeste hulgas on väga palju neid, kellel puudub igasugune motivatsioon ja kes elavad tugeva sisemise hirmu mõju all.
Koolitaja ja psühholoogina saan aru, et teadmised ei kinnistu sellisel alusel hästi – või ei kinnistu üldse. Veelgi enam, suur osa töötutest ei tule koolitusele omal soovil, vaid selleks, et mitte kaotada kohta Töötukassas. Seega nähakse osalemist pigem kohustusena või vahendina mingi boonuse saamiseks, mõnikord ka kui ainsat sissetulekuallikat.
Töötute koolituseks valmistudes arvestan ma alati nende asjaoludega. Seetõttu pühendan ma iga kursuse alguses teadlikult aega sellele, et paremini tundma õppida inimesi, kes minu koolitusgruppi on tulnud. Ma kujundan dialoogi nii, et jagades organisatoorset infot, loon samal ajal mitteametliku vestluse õhkkonna. Ma jälgin, kuulan ja annan osalejatele võimaluse endast rääkida.
Need vestlused aitavad mul paremini mõista inimest ja samas luua usaldust, mis saab õppimise aluseks. Kasutan küll ka formaalseid ankeete, kuid pean selles sihtrühmas suulist suhtlust palju väärtuslikumaks infoallikaks.
http://lana.novucenter.eu/wp-content/uploads/2025/03/Ankeet-TH-1.pdf
Tavaliselt kajastab formaalne ankeet pigem õppija meeleolu, vastupanu, tõrjutust või lihtsalt arusaamatust selle kohta, millest jutt käib. Minu jaoks on see märk sellest, mida mul tuleb koolitusprotsessi jooksul teha ja kuidas käituda. Tuleb selgitada arusaamatuid sõnu ja väljendeid, töötada vastupanuga, ning esitada materjali viisil, mis aitaks õppijatel näha selle kasulikkust ja rakendatavust nende enda elus ja reaalsuses.
1.2 Koostab väljundipõhiseid õppekavasid (vt lisa 2 Kutsestandardis kasutatud terminid), lähtudes sihtgrupi õpivajaduste analüüsist ja kavandab ressursid õppekava elluviimiseks.
Paljud töötud saabuvad kursustele pärast pikka pausi tööelus. Ma näen, et nad tunnevad ärevust, ebakindlust ning mõnikord ka täielikku emotsionaalset ja professionaalset läbipõlemist. Tavalised standardprogrammid ei toimi sellises olukorras. Psühholoogina mõistan, et mul on keeruline neid õppeprotsessi kaasata ning samuti pole õige teha midagi nende eest. Nii õpetaksin ma neile veelgi enam “sunnitud abitust”. Minu esmaseks ülesandeks on õpetada neid leidma tuge iseseisvalt — seda, millest nad saavad edasi liikuda. Ja tihti on just nende enda elukogemus see, mis võib neile olla toeks. Paljude jaoks on suur üllatus, kui nad taipavad, et nad on oma elu olulist osa alahinnanud ega kasuta sealt saadud ressursse.
Sealt me oma grupitööga alati alustamegi. Esmalt lisan programmi harjutusi, mis aitavad taastada struktuurse päeva harjumust, igapäevast uue päeva ja kogemuse väärtustamise tunnetust, eesmärgistamise harjutusi ning tehnikaid vastupidavuse arendamiseks. Ainult nii saan aidata inimesel taastada sisemine terviklikkus ja alles siis anda edasi teadmisi tööoskuste arendamiseks.
1.3 Valmistab ette konkreetse koolituse sisu ja metoodika, lähtudes sihtgrupi ja õpperühma vajadustest ja õppekavas fikseeritud õpiväljunditest ja varasemast tagasisidest. Loob koolituse sisu ja uuendab/ kaasajastab seda pidevalt.
Pööran erilist tähelepanu sellele, et koolitusprogramm vastaks õppeformaadile, reisiteekonnale ja sihtkoha eripäradele, kui valmistun väliskoolituseks. Samuti võtan arvesse õppijate vajadusi ja projekti eesmärke. Minu jaoks on iga koolituse oluline osa see, et osalejad omandaksid uusi teadmisi ja oskaksid neid ka reaalses elus rakendada. Koostan programmi, lähtudes sihtrühma vajadustest ja oodatavatest õpitulemustest. Tavaliselt kasutan analüüsiks eelnevate ankeetide andmeid, vestlusi osalejatega, varasemat tagasisidet ja nende varasemat koolituskogemust. See on minu jaoks huvitav ja kasulik infoallikas, millest saan ideid uute meetodite loomiseks.
Väliskoolituse programm sisaldab alati lisaks õppemoodulitele ka kultuuri- ja hariduslikke tegevusi ja ekskursioone, mis on osa mitteformaalõppest. Just nendes olukordades saan rakendada oma koolitajana loovust – kohapeal sündinud tehnikad, ülesanded ja harjutused loovuse arendamiseks rikastavad õppimisprotsessi. Samas ei unusta ma kunagi, et iga koolitusprogrammi sisu peab lähtuma seatud eesmärkidest ja oodatavatest tulemustest.
Treeningute läbiviimisel kasutan erinevaid meetodeid – rühmaarutelud, refleksioon, meeskonnatöö, juhtumianalüüsid, loovülesanded ja ülesanded loovuse arendamiseks. Minu arvates aitab selline mitmekesisus täiskasvanud õppijatel tunda end aktiivsete osalejatena, mitte nagu 35+ aastased koolipingis istuvad õpilased. Peaaegu kahe aasta pikkune väliskoolituste kogemus on näidanud, et see lähenemine annab maksimaalse õpikasu. Osalejate tagasiside põhjal võib öelda, et selline keskkond toetab avatumat suhtlust, kogemuste jagamist ja mittestandardsete lahenduste leidmist päriselu probleemidele. Ja kas see pole mitte üks olulisemaid komponente sisemise toe taastamisel, eriti kui töötame haavatavas olukorras olevate õppijatega?
Meetodite valik sõltub ka sellest, milliseid materjale saan kaasa võtta ja millised on kohapealsed võimalused. Koolituse käigus kogun jätkuvalt osalejatelt tagasisidet ja uurin nende enesetunnet, et vajadusel programmi jooksvalt kohandada. Reisi lõppedes fikseerin kogu saadud info, et arvestada sellega tulevaste koolituste ja õpirännete planeerimisel.
1.4 Koostab ja/või kohandab õppematerjale, lähtudes õppekavast ja või koolitusprogrammist, teema käsitlemise loogikast ning õppekeskkonna võimalustest. Viitab korrektselt allikatele, arvestades autoriõigusi.
Ma püüan alati arvestada õppijate ettevalmistustaset materjalide koostamisel. Nagu mitmes varasemas punktis kirjeldatud, võtan arvesse ka koolituse eesmärke ja teemasid. Miks see oluline on? Selleks, et muuta õppeprotsess võimalikult arusaadavaks, tõhusaks ja huvitavaks. Minu jaoks on tähtis, et igasugune koolitus oleks praktiline ja päriselus rakendatav.
Materjalide loomisel hoian seda mõtet alati meeles. Kui valmistan ette väliskoolitusi, siis püüan kasutada maksimaalselt ära kõiki ressursse ja võimalusi, mida koolituskeskkond pakub. See pole alati lihtne, sest osa koolitusi toimub kohtades, kus ma pole varem olnud ja kõiki detaile ma veel ei tea. Aga kuskilt tuleb alustada. Siin tuleb appi minu lai silmaring, loov ja paindlik mõtlemine ning oskus kiiresti reageerida ja leida lahendusi igas olukorras. Sest tegelikult õpetangi seda inimestele – ja selleks, et midagi õpetada, peab endal see oskus olemas olema.
Lisaks usun, et õppimine ei toimu ainult klassikaliste õppematerjalide kaudu. Mitteformaalne õpe algab juba siis, kui inimene tutvub koolitusprogrammiga. Näiteks käsitlen väliskoolituste infopaketti kui õppematerjali. Püüan selles kirjeldada võimalikult põhjalikult kogu reisi puudutavat infot, kuid jätan alati midagi ka iseseisvaks uurimiseks. Enamasti puudutab see standardset infot: sihtriigi kultuuriline taust, logistika, suhtlussoovitused, ettevalmistused reisiks. Nii algab õppimine juba neil, kes esimest korda välismaale sõidavad. See on justkui kontrollnimekiri, mis aitab vähendada stressitaset.
Selline infopakk toimib õppematerjalina, mis loob aluse iseseisvale avastamisele ja kohanemisele uues keskkonnas. Minu roll on pakkuda huvitavaid ülesandeid, aidata osalejatel end reisi eel ette valmistada ja toetada neid otsuses astuda samm mugavustsoonist välja ning ületada mõned oma sisemised hirmud.