Ma läbisin osa Santiago palverännuteest – iidset teekonda, mis viib Püha Jaakobuse katedraali Hispaanias, Santiago de Compostelas. Kuid tegelikult ei liikunud ma mitte niivõrd geograafilise sihtkoha poole, vaid samm-sammult iseenda poole.
See teekond ei olnud minu jaoks ainult füüsiline proovikivi, vaid sügav sisemine praktika. Iga samm, iga ööbimine, iga juhuslik või hoopis mittejuhuslik kohtumine pani mind kuulama oma hinge aina tähelepanelikumalt. Ma liikusin aeglaselt, kohaloluga, ootusteta – kuid usaldusega. Just see usaldus – elu, iseenda ja ümbritseva vastu – sai selle rännaku suurimaks kingituseks.
Tee õpetas mind nägema ilu lihtsuses, aktsepteerima ettearvamatust ja viibima täielikult hetkes. See kinkis mulle kindla teadmise, et Universum hoolib. Kui liikuda avatud südamega, siis kõik vajalik ilmub õigel hetkel: vesi, katus pea kohal, juhuslikult kuuldud, kuid täpselt õige sõna.
Ma mõistsin, kui palju jõudu on meie sees. Mitte ainult füüsilist – sest seda ei pruugi alati jätkuda –, vaid sisemist, mis äratab hommikul ja sosistab: „Sa suudad edasi minna.“ See rännak aitas mul taas armuda vaikusesse, aususesse iseendaga ja sellesse teekonda, mida ei pea kontrollima – vaid tuleb päriselt kogeda.
Santiago jäi kaardile. Kuid tee ise jäi minusse.
